Kuumtsingitud terastoru on tootmisprotsessis, kasutades eemaldatud roostest terastorusid, mis on kastetud 500-kraadise temperatuuriga tsingivedelikku, ja teraspinnale kinnitatakse tsingikiht, et saavutada korrosioonivastane eesmärk.
Tsingitud terastoru on terastoru, mis on kaetud tsingiga. See kate kaitseb terast korrosiooni eest. Seda kasutatakse kõige sagedamini välistingimustes, nagu aiad ja käsipuud, või mõne siseveetorustiku jaoks. Mõnikord nimetatakse seda ka tsingitud raudtoruks.
Teadlased arutasid galvaniseerimisprotsessi esimest korda 1770. aastatel, peaaegu 60 aastat enne selle lõplikku kasutuselevõttu 1830. aastatel. Prantsuse insener Stanislaus Tranquille Modeste Sorel võttis protsessile esimese patendi 1937. aastal ja hakkas varsti pärast seda tootma. 1850. aastateks hakkas Euroopa tootma tsingitud terast kogu mandril asuvates tehastes. USA järgnes varsti pärast seda, avades oma esimese tehase 1870. aastatel.
1900. aastate keskel või lõpus asendas vask toruliitmike valikmaterjalina galvaniseeritud terast.
1900. aastate keskel või lõpus asendas vask toruliitmike valikmaterjalina galvaniseeritud terast.
Tsingitud terastoru loomiseks asetatakse terasmaterjalid sulatatud tsingivanni. Seda protsessi nimetatakse ka kuumtsinkimiseks. Need kaks metalli on selles protsessis üksteisega keemiliselt seotud ja seetõttu ei eraldu kunagi, mille tulemuseks on vastupidavam ja kauem vastupidav terase versioon.
Seda tüüpi torud ei sobi gaasitrassidele, kuid neid kasutati väga sageli täieliku koduse torustiku jaoks kuni 1900. aastate keskpaigani kuni lõpuni, mil vask asendas selle torude valitud materjalina. Sel ajal avastati, et tsingitud terastorudes tekkis katlakivi kiiremini kui vases või plastis. Mõnikord kasutatakse seda ikka veel siseruumides torustike jaoks, eriti väikeste torupindade väljavahetamiseks, kus voolu ei häiri oluliselt katlakivi osad.
